Üllatavad leiud Lohusalu poolsaarel – teadlased uurivad.

Üllatavad leiud Lohusalu poolsaarel – teadlased uurivad.

Juulis väisasid Lohusalu Poolsaart Tartu Ülikooli teadur PhD Liis Marmor ning Tartu Ülikooli botaanik ja mükoloog Tiiu Kupper. Lisaks geoloog, teadlane PhD Kalle Suuroja ning metsandusmagister Martin Suuroja.

Loodusselts soovis hankida ülevaate poolsaare sammaldest ning samblikest, eelkõige vallvalitsuse poolt kavandataval kaitsealal, et elanikud ja külalised saaksid paremat aimu poolsaare loodusväärtustest ja võimalikest põnevatest avastustest.

Lisaks eksperthinnangut poolsaare kividest, kivikülvidest, mis on hetkel veel teostamisel, kuid mille tulemused esitletakse samuti Loodusseltsi kodulehel.

Sammalde ja samblike eksperdid leidsid kavandataval Lohusalu kaitsealal käesoleva töö käigus kolm liiki vääriselupaiga indikaatorsamblaid. Väljaspool nimetatud ala leiti poolsaare algusosas liivikul üks kaitsealune samblikuliik ning lisaks üks vääriselupaiga samblikuliik; sama vääriselupaiga samblikuliik leiti ka poolsaare lõunarannikul. Lisaks leiti väljaspool kavandatavat kaitseala mitmetes kohtades kaitsealune samblaliik harilik valvik. Poolsaare samblikest ning sammaldest valmis eksperthinnang. Lisaks täheldati pesitsemas kaitsealust musträhni.

Kokku täheldasid eksperdid 52 samblikku ning 49 sambli liiki, mis ei ole täielik nimekiri, kuna ei vaadeldud väikeseid samblaid ja samblikke;  osa leidudestkoguti herbaariumiks (fotol väike osa samblikke). Lohusalu Poolsaare Loodusselts plaanib herbaariumid kinkida Laulasmaa Koolile. Herbaariumitest on teinud skanneeritud visuaalid Seltsi liige Mari Kaljuste. Loodusselts plaanib samblike ja sammalde info paigutada matkaraja läbijate jaoks infostendile ja loodame selles osas heale koostööle Lääne-Harju Vallavalitsusega.

Eksperthinnang telliti Loodusseltsi poolt ning töö tasu katmiseks loodame ja ootame liikmete ning poolsaare loodust hindavate inimeste toele – kahe eksperdi mitme päeva töö maksumus on 500 eurot, lisaks geoloogide töö 500 eurot. Oleme väga tänulikud, kui leiate võimaluse anda oma väikse panuse sihtotstarbeliselt: Selgitusse: “Eksperthinnangu sihtotstarbeline annetus”,  Lohusalu Poolsaare Loodusselts MTÜ a/a nr LHV pank  EE977700771003136077 (Loodusseltsi liikmed on vajalikud ressurssid kokku saanud)

Me ei avalikusta kaitsealuste liikide ning musträhni koordinaatidega versiooni, et tagada nende liikide kaitse ning privaatsus. Koordinaatidega eksperthinnang on kättesaadav soovi korral ainult loodusseltsi liikmetele (laetud Seltsi dokumentide pilvehoidlasse) ja vallavalitsuse keskkonnaspetsialistidele.

Eksperthinnangu tekstiosa:

Ekspertarvamus Lohusalu võimaliku kaitseala ning valitud
lähedaste alade samblike ning sammalde kaitseväärtuse kohta

Liis Marmor ja Tiiu Kupper

juuli 2019

Sissejuhatus

Käesolev töö on valminud MTÜ Lohusalu Poolsaare Loodusselts tellimusel ning hõlmab seltsi poolt vallavalitsusele tehtud ettepaneku põhjal poolsaarele soovitatud kaitseala (joonis 1) ning valitud lähedaste alade looduskaitselise olulisuse hinnangut samblike ja sammalde osas.

Põhieesmärgiks oli kindlaks teha nimetatud liigirühmade jaoks kõrgema looduskaitselise väärtusega alad võimalikul kaitsealal. Et täisliiginimekirjade ning kogu liigirikkuse hindamine on väga töömahukas protsess, on kaitseväärtuse hindamisel aluseks võetud looduskaitsealuste liikide ning vääriselupaiga indikaatorliikide esinemine (mis on muutunud ka kaitsealade inventeerimisel üsna tavapäraseks praktikaks).

Vastavalt kokkuleppele töö tellijaga keskenduti põhiliselt soovitatud kaitsealale. Lisaks kontrolliti üle paar varasemast teadaolevat leiukohta väljaspool nimetatud ala. Seega on oluline tähele panna, et töö ei hõlma kogu poolsaart, ning on igati võimalik, et mõndasid kaitsealuseid või vääriselupaiga samblikke ja samblaid võib leiduda väljaspool läbikäidud alasid. Kuigi peaeesmärgiks oli eelmainitud liikide otsimine, tehti töö käigus lisaks nimekiri silmajäänud teistest sambliku- ning samblaliikidest, mida oli metsas hõlbus määrata. Et eesmärgiks ei olnud täisliiginimekirjade koostamine, siis mikroskoobi abil või laboris määramiseks eksemplare kaasa ei kogutud. Seega, kindlasti ei saa käesoleva hinnangu lõpus lisana leitavaid liiginimekirju vaadelda uuritud ala täisnimekirjadena ning kahtlemata on neist paljud liigid puudu, iseäranis mis puudutab pisisamblikke, ning osad määratud vaid perekonna tasemeni. Küll aga võiksid need olla abiks näiteks loodusvaatlejatele, kes samuti keskenduvad metsas lihtsamini äratuntavatele liikidele, või
pakkuda ala liigilise koosseisu kohta praegusel ajal võrdluseks mingitki lisainfot tuleviku uuringute tarbeks. Lisaks samblikele ja sammaldele märgiti ära ka teisi kaitsealuseid liike, eelkõige soontaimi, nii palju kui olemasolevad teadmised võimaldasid.

Välitööd Lohusalu poolsaarel toimusid 12.-13. juulil 2019, hariliku valviku leiukohtade
kaardistamiseks lisaks 31. juulil 2019. Töö viisid läbi Tiiu Kupper (sammalde ekspert, MSc botaanikas ja mükoloogias; email; kuppertiiu@gmail.com; Tel. 56660894) ning Liis Marmor (samblike ekspert, PhD keskkonnatehnoloogias; liis.marmor@gmail.com; Tel. 5169728).

Samblike ning sammalde poolest kõrgema looduskaitselise väärtusega alad ning leitud kaitsealused ja vääriselupaiga liigid

Kavandataval Lohusalu kaitsealal leiti käesoleva töö käigus kolm liiki vääriselupaiga
indikaatorsamblaid. Väljaspool nimetatud ala leiti poolsaare algusosas liivikul üks kaitsealune samblikuliik ning lisaks üks vääriselupaiga samblikuliik; sama vääriselupaiga samblikuliik leiti ka poolsaare lõunarannikul. Allpool on nimetatud alad eraldi välja toodud (joonis 2). Lisaks leiti väljaspool kavandatavat kaitseala mitmetes kohtades kaitsealune samblaliik harilik valvik.

1. Vana männik, vääriselupaik planeeritava kaitseala keskosas (VEP nr. 205857)
Tegemist on vana, mustika kasvukohatüüpi männikuga, kus leidub suuri vanu mände. Alusmetsas on ka üksikuid lehtpuid. Lisaks leidub puitsubstraate, nagu püstiseid puutüükaid ning juba ka üksikuid lamatüvesid, mis on samuti osadele liikidele oluliseks kasvusubstraadiks. Siin kasvasid kolm vääriselupaiga indikaatorsammalt:
Kännukatik (Nowellia curvifolia) kasvas puidul ühel lamatüvel (joonis 3). Puit ongi tema
tavapärane kasvusubstraat ning ta kasvab kõdupuidul, eriti okaspuude lamapuidul ja kändudel.

Liik on Eestis vanemates looduslähedasemates metsades, kus leidub sobivaid puitsubstraate, üsna sage. Sügis-kõrvsammal (Syzygiella autumnalis/Jamesoniella autumnalis) leiti kännukatikuga samal lamatüvel ja lisaks veel ühel lamatüvel (joonis 4). Liik kasvab kõdupuidul ja maapinnal, eelistades vanu metsi, kus leidub rohkelt kõdupuitu. Vanemates looduslähedastes metsades on ka tema Eestis üsna sage. Harilik säbrik (Ulota crispa s.l.) leiti kahel pihlakal (joonis 5). Liik kasvab sagedamini suhteliselt
niiskemates metsades lehtpuude ja kuuse tüvel ja okstel. Vanemates looduslähedastes metsades on ta Eestis sage. Vääriselupaiga indikaatorite kehtivas nimekirjas olevaid samblikke ei leitud; leiti üks perekonna kiiriksamblik liik (Opegrapha spp.), mis aga ei ole enam vääriselupaiga liikide nimekirjas (varasemalt oli indikaatoriteks kogu perekond, praegu aga vaid härma-kiiriksamblik, Opegrapha varia). Lisaks kasvas paljudel vanadel mändidel perekonna väävelsamblik liiki Chrysothrix flavovirens, mis on Eesti okasmetsades läbi viidud uuringu (Marmor jt. 2011) põhjal just vanadele metsadele iseloomulik liik. Lisaks leidsime siin lähiümbruses III kategooria kaitsealuse soontaime liigi roomav öövilge (Goodyera repens), mida oli kokku umbes 20 isendit (joonis 6; kõik lähestikku isendid ei ole eraldi kaardistatud). See liik kasvab eelkõige suhteliselt varjulisemates okas- ja segametsades, sageli just mustikametsades.

Kaitsealustest liikidest kohtasime arusisalikku (Zootoca vivipara, LK III), Eestis praegu sage, aga siiski kaitsealune ning seega siinkohal äramärkimist vääriv liik. Alal leiduvate sambla ja samblikuliikide kaitseks tuleks siin vältida metsamajandamist ning mõistagi muid tegevusi, nagu ehitustegevus, mis võiksid metsa struktuuri muuta.

Et tegemist on vääriselupaigaga, on eeldatavalt selline kaitse tagatud. Eeltoodud puiduga seotud samblaliikidele tuleb kahtlemata kasuks puitsubstraatide hulga suurenemine majandamata metsas aja jooksul. Orhideeliigi roomav öövilge leiukohtades tuleks vältida ka tugevat tallamist ning muid võimalikke maapinna häiringuid.

2. Liivik poolsaare algusosas ning ümbritsev vanem männik (joonis 7)
Tegemist on üksikute vanemate mändidega valgusrikka liivikuga või siis teisiti öeldes hõreda samblikumännikuga, kus kasvab maapinnal mitmekesine samblike ja sammalde kooslus. Samblikest leidub näiteks mitmeid põdrasambliku liike, erisuguseid porosamblikke, käokõrvasid ning tinasamblikke. Muuhulgas on käesoleva töö ühele autorile jäänud siin varem jalutades silma kaitsealune liik pisi-tinasamblik (Stereocaulon condensatum, LK III; joonis 8), mistõttu külastasime liigi seisukorrast täpsema ülevaate saamiseks seda ala ka seekordsete välitööde käigus. Tallused on üsna väikesed, väga võimalik, et alles noored, ning viljakehadega talluseid ei leitud. Siiski on populatsioon suhteliselt heas seisukorras, kokku leiti liiki umbes kümnes ruutmeetrises
ruudus liiviku eri osades ning kuna tegemist on väga väikese liigiga, mille kõigi isendite
ülesleidmiseks tuleks kogu alal maapind lähemalt läbi uurida, võib teda seal suure tõenäosusega tegelikult olla rohkemgi. Siin piirkonnas on liigi esinemine teada ka varasemast, 1963. aastal on teda leitud Laulasmaal. Pisi-tinasamblik on Eestis levinud merelähedastel luidetel ja sisemaa liivikutel ning hõredates nõmmemännikutes. Suurem osa aja jooksul registreeritud leiukohti asuvad Harjumaal, sh saartel, Hiiumaal ning Setomaal. Olemasolevate leiuandmete põhjal on liigi levik Eestis viimase poole sajandi jooksul oluliselt vähenenud ning paljudest varasematest leiukohtadest
uusi leide ei ole (samas ei ole mitmetes kohtades tehtud ka konkreetseid kordusotsinguid).

On väga rõõmustav, et siin piirkonnas on liik säilinud. Käesoleva aasta alguses läbi viidud ohustatuse hindamise põhjal on pisi-tinasamblik Eestis, eelkõige just seoses järeldatud asurkonna vähenemisega, ohustatud (niiöelda punases kategoorias). Avatud liivasel maapinnal kasvavale liigile mõjub negatiivselt kasvukohtade kinnikasvamine rohttaimede ja noorte puudega. Lohusalu liivikul
on hakanud juba kasvama väikseid mände, mis aja jooksul suuremaks saades võivad siinseid kasvutingimusi pisi-tinasambliku ning paljude teiste maapinna liikide jaoks halvendada. Valgustingimuste säilitamiseks ning kinnikasvamise ennetamiseks oleks sellest lähtuvalt soovitatav kaaluda vastavalt vajadusele noorte mändide harvendamist. Seda tööd tuleks eelistatult teha talvisel ajal, kui lumikate aitab õrnu talluseid tallamise eest paremini kaitsta. Otseselt ohustavad ka maapinna häiringud, mis võiksid õrnu samblikutalluseid lõhkuda, mistõttu tuleks pisi-tinasambliku kasvukohas vältida näiteks ATVdega sõitmist ja tugevat tallamist, muuhulgas ratsutamist väljaspool
teid. Kohe liiviku kõrval vanemas pohlamännikus leiti kahel männil jahu-hallsamblik (Hypogymnia farinacea; joonis 9). Kasvukohas leidub muuhulgas vanu jändrikke mände ning vähemal määral ka puitsubstraate, nagu tüükad ja lamatüved. Jahu-hallsamblik on vääriselupaikade indikaatorliik, mis kasvab eelkõige vanemates metsades, sageli suhteliselt valgusrikkamates kohtades, olles kõige sagedasem just männil. Liik on Eestis üsna sage. Ka see liik on siin piirkonnas teada juba varasemast ajast; registreeritud leiud pärinevad 1965. aastast Laulasmaalt ning 1960. aastast Keila- Joalt. Lisaks nägime siin kaitsealust musträhni (Dryocopus martius, LK III), kes elab tavaliselt suuremates okasmetsades ning männi-segametsades. Siinkandis asub ka tema pesapuu, kus 2015. aastal olid pojad sees; hilisematel aastatel pole juhtunud õigel ajal vaatama-kuulama.

3. Luitemännik poolsaare algusosas lõunarannikul (joonis 10)
Tegemist on mereäärse valgusrikka samblikumännikuga, kus leidub vanu jändrikke rannamände. Üsna lähedal merele asuvad elamud ning nende ja mere vahele jääb kitsas metsariba. Kusagil siinkandis on andmebaasis olevate koordinaatide põhjal varasemalt (allikas: PlutoF andmebaas; eksemplar TU151805, leidja: N. Ingerpuu, 2006. a.) leitud harilikku valvikut (Leucobryum glaucum; III kategooria kaitsealune liik ja vääriselupaikade endine indikaatorliik). Sel põhjusel kaasatigi see ala välitöödesse. Valvikut seekord siin leida ei õnnestunud; nagu hiljem leidja enda käest selgus, olid leiukoordinaadid ebatäpsed (täpne leiukoht ei ole teada). See-eest leiti ka siin kahel männil vääriselupaiga indikaatorliik jahu-hallsamblik (Hypogymnia farinacea; joonis 9). Liivasel maapinnal kasvas ka III kategooria kaitsealune soontaimeliik karukold (Lycopodium clavatum; joonis 11). Liik kasvab valgusrikastes männi- ja segametsades, eelistades kuivemaid kohti. Eestis leidub teda hajusalt. Nimetatud liikide säilimiseks oleks hea kasvukohta säilitada valgusrikka luitemännikuna. Seetõttu ei pruugiks vääriselupaiga loomine olla antud alale parim lahendus, sest see raskendaks vajaduse korral hooldustöid. Kindlasti tuleks säilitada vanu rannamände, seejuures lisaks jahu-hallsambliku konkreetsetele substraatpuudele kahtlemata teisigi vanemaid puid. Samas võiks siin kaaluda vastavalt vajadusele noorte pealekasvavate mändide harvendamist kinnikasvamise ennetamiseks ning valgustingimuste hoidmiseks. Et maapinnal kasvavaid liike, sh karukolda, seejuures mitte
kahjustada, oleks selliseid töid kindlam teha talvisel ajal lumikatte korral. Samuti tuleks siingi võimalusel hoiduda igasugustest tugevamatest maapinna häiringutest, nagu näiteks tugevast tallamisest väljaspool teeradasid ning ATVdega sõitmisest ja sagedasest ratsutamisest. Väga sobivalt on mõnede majade juurest rannani rajatud tagasihoidlik kividest või puidust jalgtee. Harilikku valvikut (Leucobryum glaucum, LK III) leidsime 31.07 lisaretkel (mille käigus keskendutigi just selle liigi otsimisele; samblikke sel päeval ei vaadeldud) koos Riia Hanseniga kasvamas ala nr. 3 lähedusest Heliküla tee äärest ning lisaks Lohusalu tee, Merevahe tee ja Meremärgi tee äärest männimetsa alt kokku viieteistkümnes eri kohas. Harilik valvik on antud piirkonnas heas seisundis. Eestis on liik enam levinud mandri läänesosas ja saartel. Teda ohustab inimeste poolt tema dekoratiivse välimuse tõttu ärakorjamine ning suuremate vanemate mätaste
puhul ka jalgadega laialilöömine ja lõhkumine. Hariliku valviku leiukohad on kokku koondatud joonisele 16. Varasemast ajast on teada ka ühe vääriselupaikade indikaatorsambla nõmme-kaksikhamba (Dicranum spurium; allikas: PlutoF andmebaas; eksemplar TALL D017962, leidja L. Kannukene, 1996. a.) esinemine Lohusalu poolsaarel, mis olemasolevate koordinaatide järgi kasvab kavandatava kaitseala põhjaservas mereranna lähedal kukemarjanõmmel. Tegemist on liivasel maapinnal kasvava liigiga. Käesoleva töö käigus aga ei õnnestunud seda liiki seal uuesti leida ning ei ole teada, kas ta on alal säilinud. Uuritud alale jäävate ülejäänud kohtade puhul võiks lähtudes samblike ja sammalde üldisest ökoloogiast ja pidada eelkõige olulisemateks vanemate puudega metsi, kuhu on liikidel olnud rohkem aega levida, ning kus on sageli lisaks laiem valik mitmesuguseid kasvusubstraate, muuhulgas puitpindasid. Tavapäraselt on puudel kasvavate samblike liigirikkus vanemates metsades võrreldes nooremate metsadega oluliselt suurem. Maapinnal kasvavate samblike ja sammalde jaoks on Lohusalus sobivateks kasvukohtadeks liivased valgusrikkad hõreda puistuga kasvukohad. Samuti leidub poolsaarel kivirahne, kus ka paljud liigid endale sobiva kasvupinna on leidnud. Käesoleva töö käigus nende seas siiski ühtegi kaitsealust liiki ei leitud. Väljaspool eeltoodud alasid leiti välitööde käigus lisaks kaitsealuseid käpalisi. Roomav öövilge (Goodyera repens, LK III; kokku umbes 40 isendit; joonis 12) kasvas eelpool
esile tõstetud vääriselupaigale lisaks ka planeeritava kaitseala põhjaosas asuvas teises
vääriselupaigas, mis on samuti mustikamännik suurte vanade mändidega. Samal alal leidsime kasvamas ka laialehise neiuvaiba (Epipactis helleborine, LK III, joonis 13). See orhideeliik kasvab Lohusalus ka väljaspool planeeritavat kaitseala mitmes kohas, näiteks
Lohusalu tee ääres Heliküla bussipeatuse lähedal. Siin nägime vanal kuivanud männil tegutsemas ka musträhni. Sealsamas lähedal väikese tee ääres kasvasid suur käopõll (Listera ovata; LK III; joonis 14), mis on Eestis suhteliselt sage liik ning kasvab metsaservadel, puisniitudel ja hõredamates niiskemates metsades, ja tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens; LK III; joonis 15), mis on levinud paiguti eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestis kuivadel rannavallidel, rannamännikutes, puisniitudel, loometsades ja teistes lubjarikastes kasvukohtades.

Joonised
(Liikide täpsed leiukoordinaadid on esitatud Lohusalu Poolsaaare Loodusseltsile, kuid ei ole nende soovil lisatud käesolevale avalikule versioonile.)

Joonis 1. Lohusalu võimaliku kaitseala piirid (info ala kohta ja kaart pärinevad Lohusalu Poolsaare
Loodusseltsilt).

Joonis 2. Samblike ja sammalde kaitse seisukohast olulisemad alad (1 – vana mustikamännik, vääriselupaik; 2 – liivik; 3 – vana luitemännik).

Joonis 3. Kännukatiku (Nowellia curvifolia) leiukoht.

Joonis 4. Sügis-kõrvsambla (Jamesoniella autumnalis/Syzygiella autumnalis) leiukohad.

Joonis 5. Hariliku säbriku (Ulota crispa s.l.) leiukohad.

Joonis 6. Orhideeliigi roomav öövilge (Goodyera repens) leiukohad.

Joonis 7. Leiukoht 2 – liivik ja ümbritsev vanem männik.

Joonis 8. Pisi-tinasambliku (Stereocaulon condensatum) leiukohad.

Joonis 9. Jahu-hallsambliku (Hypogymnia farinacea) leiukohad (nr. 2 juures leiti liiki kahel
lähestikku puul).

Joonis 10. Leiukoht 3 – vana luitemännik.

Joonis 11. Karukolla (Lycopodium clavatum) leiukoht.

Joonis 12. Orhideeliigi roomav öövilge (Goodyera repens) leiukohad planeeritava kaitseala
põhjaosas asuvas teises vääriselupaigas.

Joonis 13. Laialehise neiuvaiba (Epipactis helleborine) leiukoht.

Joonis 14. Orhideeliigi suur käopõll (Listera ovata) leiukoht.

Joonis 15. Tumepunase neiuvaiba (Epipactis atrorubens) leiukohad.

Joonis 16. Hariliku valviku (Leucobryum glaucum) leiukohad.

Kasutatud materjalid:
PlutoF andmebaas. https://plutof.ut.ee (liikide varasemad leiuandmed alal)
Vähetuntud Elurikkus http://eseis.ut.ee/efloora/samb/Projekt.html (kaitsealuste ja vääriselupaiga
liikide ökoloogia ja leviku andmed Eestis)
Pisi-tinasambliku ohustatuse hinnangu aruanne, 2019 (liigi vastutav hindaja L. Marmor;
andmebaasis EELIS)
L. Marmor, T. Tõrra, L. Saag, T. Randlane, 2011. Effects of forest continuity and tree age on
epiphytic lichen biota in coniferous forests in Estonia. Ecological Indicators 11(5): 1270-1276.

LISA. Samblike ja sammalde üldnimekirjad
Allpool esitatud nimekirjades on lisaks juba eeltoodud liikidele kirja pandud teisedki liigid, mis läbikäidud aladel silma jäid. Nagu sissejuhatuses kirjutatud, ei ole need kaugeltki täielikud liiginimekirjad.

Samblikud
Cetraria islandica – islandi käokõrv
Cetraria sp. – perekond käokõrv
Chrysothrix flavovirens (eestikeelse nimeta liik perekonnast väävelsamblik)
Cladina rangiferina – harilik põdrasamblik
Cladina stellaris – alpi põdrasamblik
Cladonia cenotea – lehter-porosamblik
Cladonia coniocraea – naaskel-porosamblik
Cladonia digitata – sõrmjas porosamblik
Cladonia fimbriata – karik-porosamblik
Cladonia sp. – perekond porosamblik
Dimerella pineti – männi-virvesamblik
Evernia prunastri – kollane lõhnasamblik
Hypocenomyce friesii – Friesi soomussamblik
Hypocenomyce scalaris – trepp-soomussamblik
Hypogymnia farinacea – jahu-hallsamblik
Hypogymnia physodes – harilik hallsamblik
Hypogymnia tubulosa – toru-hallsamblik
Imshaugia aleurites – hall terasamblik
Lecanora pulicaris – sile liudsamblik
Lecanora sp. – perekond liudsamblik
Lecidea nylanderi (eestikeelse nimeta liik perekonnast näsasamblik)
Lecidella elaeochroma – piir-kärnsamblik

Loxospora elatina (eestikeelse nimeta liik)
Melanelia exasperatula – nui-pruunsamblik
Neofuscelia pulla – paljas ruugsamblik
Ochrolechia microstictoides (eestikeelse nimeta liik perekonnast purusamblik)
Opegrapha sp. – perekond kiiriksamblik
Parmelia saxatilis – kivi-lapiksamblik
Parmelia sulcata – vagu-lapiksamblik
Parmeliopsis ambigua – kollane lagusamblik
Parmeliopsis hyperopta – tera-lagusamblik
Peltigera didactyla – väike kilpsamblik
Peltigera sp. – perekond kilpsamblik
Pertusaria amara – kibe lumisamblik
Phlyctis argena – harilik jahusamblik
Physcia tenella – rips-rosettsamblik
Platismatia glauca – hall hõlmasamblik
Pseudevernia furfuracea – hall karesamblik
Ramalina farinacea – harilik rihmsamblik
Rhizocarpon sp. – perekond kaartsamblik
Stereocaulon condensatum – pisi-tinasamblik
Stereocaulon sp. – perekond tinasamblik
Trapeliopsis flexuosa (eestikeelse nimeta liik perekonnast varisesamblik)
Tuckermannopsis chlorophylla – ääris-oksasamblik
Umbilicaria sp. – perekond kõrvsamblik
Usnea filipendula – pikk habesamblik
Usnea hirta – kahar habesamblik
Vulpicida pinstri – männi-rebasekõrv

Xanthoparmelia conspersa – kare koldsamblik
Xanthoparmelia somloensis – kitsahõlmine koldsamblik
Xanthoria parietina – harilik korpsamblik
Xanthoria polycarpa – viljakas korpsamblik

Samblad
Amblystegium sp – perek. tömpkaanik
Aulacomnium palustre – soovildik
Brachythecium albicans – valkjas lühikupar
Brachythecium rutabulum – harilik lühikupar
Brachythecium salebrosum – sale lühikupar
Calliergonella cuspidata – teravtipp
Ceratodon purpureus – punaharjak
Cirriphyllum piliferum – harilik juuslehik
Climacium dendroides – harilik tüviksammal
Dicranella sp. – perek. kaksikhambake
Dicranum fuscescens – madal kaksikhammas
Dicranum majus – suur kaksikhammas
Dicranum montanum – kase-kaksikhammas
Dicranum polysetum – lainjas kaksikhammas
Dicranum scoparium – harilik kaksikhammas
Dicranum spurium – nõmme-kaksikhammas
Ditrichum flexicaule – lood-jõhvsammal
Encalypta streptocarpa – paetanukas
Hedwigia ciliata – harilik lumilehik
Hylocomium splendens – harilik laanik
Hypnum cupressiforme – läikulmik
Jamesoniella autumnalis/Syzygiella autumnalis – sügis-kõrvsammal
Leucobryum glaucum – harilik valvik
Lophocolea heterophylla – erilehine kammtupik
Nowellia curvifolia – kännukatik

Orthotrichum speciosum – tüvetutik
Plagiomnium af ine – sarnas-lehiksammal
Plagiomnium cuspidatum – mets-lehiksammal
Plagiomnium ellipticum – lodu-lehiksammal
Plagiomnium undulatum – lainjas lehiksammal
Plagiothecium laetum – harilik põikkupar
Plagiothecium sp – perek. põikkupar
Pleurozium schreberi – harilik palusammal
Polytrichum juniperinum – palu-karusammal
Polytrichum piliferum – liiv-karusammal
Pseudoscleropodium purum – harilik viherik
Ptilidium pulcherrimum – kaunis narmik
Ptilium crista-castrensis – harilik lehviksammal
Pylaisia polyantha – harilik korbik
Racomitrium canescens – liivhärmik
Radula complanata – korbasõõrik
Rhytidiadelphus squarrosus – niidukäharik
Rhytidiadelphus triquetrus – metsakäharik
Sanionia uncinata – harilik sanioonia
Sphagnum capillifolium – teravalehine turbasammal
Sphagnum sp – perek. turbasammal
Tetraphis pellucida – harilik kännik
Thuidium sp – perek. ehmik
Tortula ruralis/Syntrichia ruralis – harilik keerik
Ulota crispa s.l. – harilik säbrik (kompleksliigina)

Tiiu Kupper

 

Lohusalu Päästeselts: Lohusalu poolsaar on krõbe nagu püssirohi

Lohusalu Päästeselts: Lohusalu poolsaar on krõbe nagu püssirohi

Lühikese aja vältel on Lohusalu poolsaarele tehtud hädakutse kahele põlengule: mai keskel  toimus poolsaare keskosas, Rahuranna tee alguses põleng, kus Lohusalu Päästeseltsi kohalejõudes põles ca 2000 m2 kuiva metsaalust ning leekides olid ka männipuud. Tuli õnnestus kohalike elanike ja päästeseltsi koostöös kustutada. Põlengu tagajärjed oleksid olnud Päästeseltsi esindaja sõnul fataalsed – suuremast katastroofist päästis tuulesuund, mis oli otse maantee, mitte lõunaranna ja selle majade poole, kuhu tuli oleks kulutulena mööda kuiva pinnast ja oksi edasi liikunud.
Päästeseltsi esindaja sõnul on poolsaare pinnas krõbe nagu püssirohi. Põleng sai tema hinnangul alguse ilmselt suitsukonist, kuna klaasi ja muud isetekkelist põhjust päästjad ei tuvastanud. Päästeseltsi esindaja sõnul on suureks ohuks ka poolsaare suurüritused, palutakse olla elanikel ning külalistel tähelepanelikud ning vältida looduses tuletegemist ja suitsukonide mahaloopimist.

Teine põleng toimus 25. juunil, kus süttinud oli rookatusega maja Lohusalu tee ääres.

Foto: Valdek Laur

Päästjad ning kohalikud elanikud paluvad olla äärmiselt ettevaatlikud ning arvestada poolsaare äärmiselt kõrge tuleohtlikkusega.

Suitsukoni käigu ainult kaasavõetud plekist anumasse, seda ei tohi visata ei loodusesse ega mereranda liiva sisse – suitsukoni laguneb 10-12 aastat

Koni mitte ei lagune täielikult, vaid muutub omalaadseks nn mikroplastiks, mis kogub endasse kõikvõimalikke keskkonnas olemasolevaid mürkaineid. Sadevetega veekogusse sattudes võib see aga hõlpsalt sattuda kalade organismi, sest koosneb nii väikestest osakestest, et kala võib selle endale nii sisse süüa, et ei märkagi seda ise.

Kõige õigem oleks suitsukonid utiliseerida kodustes oludes koos segajäätmetega, looduses viibides aga kasutada väikseid tihedalt suletava kaanega tuhatoose ning mitte jätta endast maha mitte ühtegi koni.

Lohusalu poolsaar pole koht, kuhu tulla argipäeva õhtul või nädalavahetusel metsa või kaldale lõket tegema. Lisaks kuivale pinnasele on krõbekuivad ka männid. Kaldaääred ning männimets on täis kuivanud oksi. Üksainus säde võib saada saatuslikuks kogu poolsaarele ning selle elanikele. Kahjuks toob iga suvi kohalikele elanikele ning Päästeseltsile suurt peavalu ning muret lõkketegijate ohjamiseks.

Naudi poolsaare loodust ilma seda ohtu panemata!

.

Loodusselts on ühinenud pöördumisega keskkonnaministrile

Loodusselts on ühinenud pöördumisega keskkonnaministrile

Loodusselts on ühinenud ühispöördumisega, mis esitati uuele keskkonnaministrile. On avalikuks saladuseks, et raiete käigus hukkuvad linnupojad, lõhutakse pesi, hävitatakse mune ja häiritakse poegi kasvatavaid loomi. Niimoodi kahjustatakse meie loodusrikkust ning eiratakse inimeste kultuurilisi ja moraalseid tõekspidamisi. Lindude ja loomade sigimisperioodil tehtavad raied on leidnud laialdast kriitikat nii Eesti ornitoloogide ja ökoloogide hulgas kui ka avalikkuses.

Metsateadlane Ivar Etverk on nimetanud kevadsuvisel ajal tehtavaid raieid metsamajanduslikust seisukohast üheks ohtlikumaks töövõtteks. Ka tekitavad sellised raied vastuolu seadustes, sest looduskaitseseaduse 3 §55 (isendi surmamine, kahjustamine või häirimine) kohaselt on keelatud looduslikult esinevate lindude (1) pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine ja nende (2) tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Pesitsusaegse raierahu idee pakkus Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitsekomisjon Asko Lõhmuse juhtimisel välja juba 1990. aastate lõpus. Alates 2003. aastast peab Riigimetsa Majandamise Keskus mõnedes metsatüüpides ja osade raieliikide korral kahekuist raierahu, ent seegi pole piisav, sest alusmetsa raiumist jätkatakse sellele vaatamata.

Kuna Eestis ja kogu maailmas toimub liikide massiline välja suremine, siis leiame, et Eesti peaks täitma enda põhiseaduslikku kohustust ja hoidma meie loodusressursse kui rahvuslikku rikkust, kasutades neid säästlikult.

Ka Euroopa Liidu linnudirektiiv ja keskkonnaalane tegevusprogramm kutsuvad üles lindude kaitseks erimeetmeid rakendama, kuna elurikkuse vähenemine kogu maailmas alarmeerib meid tõhusamate kaitsemeetmete vajalikkusest.

Pöördumisele kirjutavad alla Eesti Metsa Abiks (EMA) kommunikatsiooni ja üldprogrammi koordinaator Linda-Mari Väli Eesti Loomakaitse Selts (ELS) Juhatuse liige Kaisa Kaljurand MTÜ Loomus juhataja Kadri Taperson Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) programmijuht Veljo Volke Eesti Metsloomaühing (Estonian Wildlife Center) piirkonnajuht Virge Võsujalg Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) Lõuna-Eesti regioonijuht Kristi Metsa MTÜ Lohusalu Poolsaare Loodusselts juhatuse liige Kairi Niinepuu-Mark Rakendusökoloogia Keskus juhatuse liige Marina Jannsen Gyvas Miškas koordinaator Monika Peldavičiūtė Läti Ornitoloogiaühing tegevjuht Viesturs Ķerus Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda vanem Madis Iganõmm Eesti Loodusturismi Ühing juhatuse liige Bert Rähni Climate Save Estonia (CSE) koordinaator Tiiu Lausmaa Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (TÜLKR) juhatuse liige Kaia Solnik Partnership for Policy Integrity (PFPI) direktor Mary S. Booth

Pöördumine: http://eestimetsaabiks.emaliikumine.ee/wp-content/uploads/2019/05/Palume_ministrilt_metsarahu.pdf

Selts tänab tublisid liikmeid

Selts tänab tublisid liikmeid

Loodusseltsi juhatus on tunnustanud Seltsi Tänukirjaga kahte Seltsi liiget, kes Seltsi tegemistele on suure panuse andnud:

Jaana Tulk – dendroloog, kes kaardistas kergtee rajamise kontekstis kogu Lohusalu poolsaare tee ääres paiknevad väärtuslikud puud (neid tuli üle mitmesaja);

 

Toomas Vaher – jurist, kes aitas Seltsi asutamisel vajaliku dokumentatsiooni, nõuannete ja soovitustega.

(Foto: erakogu)

Seltsi tänukirja on saanud varemalt, selle aasta veebruaris, ka vallavanem Jaanus Saat, kes toetas Seltsi algatust, mastaapsete parklaalade vähendamiseks tehtud kompromissettepanekut.

Loodusselts tänab südamest!

Lohusalu poolsaarel registreeriti vääriselupaigad

Lohusalu poolsaarel registreeriti vääriselupaigad

2018. aasta teises pooles väisasid Lohusalu poolsaart siinsete munitsipaalmetsade loodusväärtuste hindamise eesmärgil Tartu Ülikooli teadlane, maastikuökoloog Anneli Palo ning üle-Eestilise vääriselupaikade kaardistamise aktsiooni käigus vääriselupaikade ekspert Renno Nellis. Eesti Looduseuurijate Selts asus eelmise aasta sügisest kaardistama Eesti metsades vääriselupaiku, plaanides laialdase inventuuri käigus üles leida ja registreerida mitu tuhat hektarit vääriselupaiku üle Eesti, esimeste kuudega kaardistati riigimetsas ligi 300 ha kõrge loodusväärtusega alasid.

Vääriselupaigad (VEP) on keskmiselt mõne hektari suurused veel säilinud vanade loodusmetsade tükid, mis on koduks mitmetele haruldastele või ohustatud liikidele – sestap vajavad need alad kaitset. Eestis inventeeriti viimati VEP-e süstemaatiliselt aastatel 1999-2002. Asjatundjate hinnangul leiti toonase inventuuri käigus vaid kuni 50% olemasolevatest VEPidest, kuid ülejäänud jäid registreerimata ning vahepeal toimunud raietest puutumata alad on seni veel kaitseta. Riigimaadel on keskkonnaregistrisse kantud vääriselupaigad lähtuvalt keskkonnaministri määrusest ja FSC sertifikaadi põhimõtetest automaatselt kaitstud. (Eesti Loodusuurijate Selts, 12.12.2018) ning SIIN

Vääriselupaiga hindamisel lähtuti 2006. aastal täiendatud “Metsade vääriselupaikade inventeerimise metoodikast”,mis on valminud koostöös Eesti ja Rootsi teadlaste ja ekspertidega, kus märgitakse, et “sõltuvalt metsa arengukäigust ja muudest teguritest esinevad eriti kõrged elustiku mitmekesisuse näitajad nn. vääriselupaikades. Nad moodustavad vaid väikese osa metsamaa pinnast, sisaldavad aga põhilise osa haruldastest või ohustatud liikidest. Nende alade asukohtade teadmine võimaldab elustiku mitmekesisust efektiivselt kaitsta”.

Poolsaarel registreeriti vääriselupaigad Lohusalu teest nii lõuna kui põhjapool.

PhD Anneli Palo kirjeldab oma, poolsaare munitsipaalmetsade loodusväärtuslikkust käsitlevas eksperthinnangus: “Tänapäeval me teame, et jämedad vanad puud ning ka nende kõdunevad tüved pakuvad tuhandetele erinevatele liikidele (samblikud, mardikad, puiduseened jmt) elupaiku, need liigid ei saa „korda tehtud“ metsades elada, see on samasugune kõrb nagu niit või lageraielank. Samuti pakuvad põõsagrupid ja lehtpuud ning kuused mitmekesisele linnustikule toitu ning varje-ja pesitsuspaiku, mistõttu neid ei peaks hoolduse käigus täielikult eemaldama” ning “Lohusalu rannikumetsad kuuluvad siiani ühtsesse metsamassiivi ja kogu asustus võiks jääda ka edaspidi hõredaks ning loodusega kokku sulanduvaks, sel juhul säilivad siinsete nõmmede ja luitemetsade loodusväärtused veel pikka aega”. 

Ekspert soovitab “moodustada Lohusalu munitsipaalmaadel asuvale metsaalale kohaliku tasandi kaitseala ning kehtestada vastav kaitse-eeskiri. Sel juhul on võimalik paremini korraldada ka puistute hooldust, kuivõrd rakenduks liikide ja koosluste kaitseks ette nähtud kujundusraie klausel. Alale ei sobi praeguse Metsaseaduse alusel ette nähtud uuendus- ja hooldusraied.”

Vääriselupaigad on Keskkonnaameti kontrolli läbinud ning kantud metsaregistrisse ning maa-ameti kaartidele. Hetkel on kaitse-eeskiri kohaliku kaitse alla võtmine töös Lääne-Harju Vallavalitsuses.

 

Keskkonnateadlikkuse tõstmine valla haridusasutustes

Keskkonnateadlikkuse tõstmine valla haridusasutustes

Loodusselts osaleb Lääne-Harju valla kogukonnakomisjoni jäätmemajanduse töörühmas, kus küpses idee keskkonnateadlikkuse suurendamiseks valla haridusasutustes. 1. aprillil toimus kohtumine Eesti Pandipakendis vallavalitsuse, valla koolijuhtide ning jäätmemajanduse töögrupi esindajate vahel arutamaks ideid ja koostöövõimalusi. Kohtumine oli väga infoküllane.

Eesti Pandipakend tegi koosoleku raames ka ringkäigu jäätmesorteerimisjaamas.