Viimasel nädalal on vallaelanike seas tekkinud poleemika teemal, et AS Trev-2 Grupp on esitanud Keskkonnaametile geoloogilise uuringuloa taotluse Lääne-Harju vallas Klooga aleviku, Kloogaranna, Kersalu ja Tuulna külades ehitusliiva ammutamiseks mõeldud maardla kavandamiseks. Taotluse alusel on uuringuruumi pindala ca 216 ha.
Uuringuks vajalike puuraukude arv on kuni 110. Keskkonnaamet küsib Lääne-Harju vallalt motiveeritud arvamust, mis sisaldab nõustumist uuringuloa taotlusega või sellest keeldumist. Lääne-Harju vallavalitsus korraldab arvamuse kujundamiseks infokoosoleku ning kutsub sellel osalema kõiki huvilisi.
Koosolek toimub 27.02 algusega kell 16:00 Klooga kultuurimajas (Aedlinna tee 3, Klooga alevik). Taotluse ja sellega seotud dokumentidega on võimalik tutvuda Lääne-Harju valla kodulehel.
Valla poolt korraldatud avaliku infokoosoleku link https://laaneharju.ee/…/a…/QUjrNcFLD3ws/content/id/26686014…
Lohusalu Poolsaare Loodusselts on küsinud arvamuse teadlastelt ja Seltsi liikmeilt.
Looduskaitse ja maavarade kaevandamine omavahel kokku ei sobi. Juttu on üle 200st hektari suurusest maa-alast, sh suurtest metsamassiividest. Arvame küll, et kaevandust sellises mahus ei saa pooldada. Varsti saab seda reguleerima Harju maakonna maavarade teemaplaneering, nii et selts peaks kindlasti jälgima neid arenguid. Uudiste põhjal on näha, et riik -sh keskkonnaameti maapõuebüroo, toetab kaevandamist. Nii et kindlasti on see koht, kus MTÜd üksinda ei saa, vaid peaksid liituma.
https://www.err.ee/990903/uldine-vastuseis-kruusa-ja-liiva-kaevandamisele-voib-tuua-materjalipuuduse
Ma ei ole geoloogiaspetsialist, aga kui üldse mingil määral kaevandada, siis ehk on võimalik lagedamaid alasid kaasata?
Tänapäeval kaevandatakse ka merest, seal taastub olukord 2-4 aastaga, kuna meres heljum liigub. Aga kes ütleb, et see on keskkonnasõbralik variant?
http://www.ut.ee/BGGM/maavara/kruus_liiv.html
Anneli Palo, maastikuökoloog, TÜ teadlane: Metsalooduse kahjustamise seisukohalt on oluline arvestada, kas. 1. tekib suur rohevõrgustiku katkestus, 2. kas raadataval metsamaal või selle vahetus ümbruses on väljakujunenud põlismetsa loodusväärtusi; 3. juhul kui on kaitstavaid liike jne, siis tuleb uurida, kas ümbruses on neid mujal ka või on antud ala võtmelise tähtsusega nende säilitamisel ja asurkonna taastamisel.Üldiselt peaksid need põhimõtted sisalduma ka KMH suunistes, aga üldjuhul üritatakse neist mööda minna, väites, et 1. pärast liiva ammendamist rajatakse uuesti mets ja rohekjoridor taastub; 2. et EELIS andmetel on olemas x ja y liik, aga rohkem mitte midagi ja järelikult väärtust polegi – tegelikkuses pole ju ülepinnalist inventuuri eesti metsades keegi teinud ning head andmed on vaid kaitsealade kohta (kui sealgi).
Seega kui läheb kaalumiseks, kuhu täpselt karjäär teha, tuleks lisaks tehnoloogilistele näitajatele võtta arvesse ka eelpooltoodud näitajaid. Seega peaks samal ajal koondama uuringud loomade liikumise, lindude elupaikade, taimede areaalide jmt kohta, tellima täiendava VEP-inventuuri ja võimalusel arvestama kõigi andmetega, mis on selle ala kohta teada. Looduskaitseliselt või rekreatiivselt kõrgema väärtusega alad peaksid olema alal hoitud isegi juhul, kui seal tehnoloogilislet oleks odavam kaevandada.
Kas mereäärsel vallal poleks mõtet uurida ka võimlausi mereliiva kasutamiseks? Kuigi ilmselt on siin merebioloogidel oma vastuväiteid.
Mart Meriste, bioloog, TÜ teadlane: Kaevandamise osas on tõepoolest raske head nõu anda. Kõige vastu võitlemine ei ole sageli tulemuslik ja kokkuvõttes kipub nii olema, et ega sellest kaevamata ei jäeta, vaid parimal juhul tehakse seda algatuseks kuskil mujal. Kui kaevandamisest ei pääse, on oluline, kuidas kaevandatud ala hiljem rekultiveeritakse. Seda saab mitte teha, valesti teha või ka mõningatel juhtudel teha päris hästi. Olen ise seisukohal, et kaevandamise negatiivsed keskkonnamõjud ületavad kordades mistahes positiivsena käsitletavaid. Sellegipoolest ei saa salata, et leidub mitmeid liike, kellele kaevandusaladele tekkivad vähetoitelised veesilmad on paremakski elupaigaks kui valdavalt erineva inimmõju all kannatavad looduslikud pinnaveekogud. Harivesilik on üks, kes kohe meelde tuleb. Olen külastanud ka põlevkivikaevanduste vanemaid aherainepuistanguid ja need on vaikselt muutunud kuivade ja toitainetevaesete niitude liikide pelgupaigaks. Mina olen ise tegelenud paaril korral kaevandusaladel kaitsealuste taimede ümberasustamisega ja muudel üleskaevatavate aladel negatiivsete keskkonnamõjude leevendamismeetmete väljatöötamisega aga väga suureks eksperdiks ma end pidada siiski ei saa. Antud juhul on üsna kindel, et vähemalt uuringuloani jõutakse niikuinii. Eestis on siiani olnud nii, et kui juba uuritakse, siis küllap ka kaevama hakatakse. Mis mahus ja kus täpsemalt, on aga kindlasti mingil määral mõjutatav. Keskse tähtsusega on aga sel juhul konkreetne kava, kuidas ala rekultiveeritakse ja kui seda tehakse parimal võimalikul viisil, siis ei pruugi kahju kohalikule keskkonnale olla siiski väga suur ja pikemas perspektiivis võivad kunagised kaevandusalad kujuneda ka väärtuslikeks loodusaladeks. Kahjuks pole endal aega süveneda aga lisan paar asjalikku kirjutist, millest esimese koostamisel ka ise servapidi kaasa lõin.
- https://www.envir.ee/sites/default/files/korrastamise_rmt_2017.pdf
- https://www.cbd.int/development/doc/Minining-and-Biodiversity.pdf
Helen Orav, merebioloog, TÜ teadlane liiva kaevandamisest merest: Jah, seda on tehtud, siiani mereehtiste (sadamate, süvenduste)
vajadusel. Tallinna sadama ehituseks võeti Naissaare maardlast.
Vajalik on vee erikasutusluba ja alati tuleb ka teha keskkonnamõju
hinnang.
Siin üks hea ülevaatedokument
https://www.envir.ee/sites/default/files/ehitusmaavaradeprognoos2012-20.pdf
ja Harjumaa kohta
https://www.egt.ee/sites/default/files/content-editors/maavarad/harju/harjumaa_varustuskindluse_aruanne_egt_032019.pdf
“Kaks suurt liiva leviala asuvad ka Harjumaa loodeosas
Lääne-Harju vallas Keibu lahe lähistel.”kui uuringualasse (ja kaevandamisalasse) planeeritakse metsamassiive tuleks kaaluda, kas ja millised on alternatiivid. Tulu vallale kaevandamisest vs alternatiivsed tulu võimalused.
Kui kogukondades on maavarade kaevandamisele loodusväärtuslikest kohtadest vastumeelne tuleks algatada kogukondlik diskussioon koos vallavalitsusega: 1) kas oleme valmis vallana loobuma tulust, mis kaasneb kaevandamisega 2) millised on alternatiivsed võimalused teenida vallal tulu. 3) millised on võimalused tõsta elanikkonna heaolu samal ajal säilitades meie loodusväärtusi maastike ja metsakoosluste näol. 4) millistel aladel/piirkondades ollakse kaevandamisega nõus (väheväärtuslikud karjäärid ja alad, millel pole otsest seost elanike heaoluga (joogivesi, KAH alad jm)
Kui kogukond ei soovi maavarade ja loodusväärtuste kaevandamist ja majandamist, siis millised võiksid olla alternatiivid; tänapäeval on ohtralt võimalusi alates chaga kasvatamisest metsaaladel, Lääne-Harjul on eelis ka taastuvenergiate osas, millel on pikaajaline mõõde ja ilmselt on ka tulusam kui kaevandamine. Oluline on teadlaste kaasamine ja argumentidele toetumine. Kaevandamine nagu ka metsa lageraied on vähese lisaväärtusega arendused, mille osas tuleb läbi viia arvutuslikud ja teaduslikult argumenteeritud analüüsid ja leida ka alternatiivseid tegevusi, lähtudes meie valla geograafilisest ja ökoloogilisest eripärast, mis on säästlikumad kuid majanduslikult tulusamad ka pikas plaanis. Kuidagi loogiline tundub ka, et kohalik ressurss katab kohalikke vajadusi.
Val Rajasaare kommentaar: Koosoleku aeg on täpselt Harku vallavolikogu istungi aeg. Ma ei saa seetõttu seal osaleda, kuigi tahaksin rääkida, kuidas Harku vald on seni kõik uuringulubade taotlused põhjalikult põhjendades kas tagasi lükanud või peatanud loodusuuringute tegemise ajaks. Jõudu, Lääne-Harju. Midagi kuskilt kaevandatakse lõpuks nagunii, aga nõme on see, mille pärast on vaja kaevandada, teed ja trassid, mida tegelikult ei olegi vaja. Samal ajal kui olemasolevad kruusakarjäärid veetakse kiiruga tühjaks, et meetripaksuse kihina laotada riigimetsade sihtidele metsa väljaveo võimaluste parandamiseks.