2018. aasta teises pooles väisasid Lohusalu poolsaart siinsete munitsipaalmetsade loodusväärtuste hindamise eesmärgil Tartu Ülikooli teadlane, maastikuökoloog Anneli Palo ning üle-Eestilise vääriselupaikade kaardistamise aktsiooni käigus vääriselupaikade ekspert Renno Nellis. Eesti Looduseuurijate Selts asus eelmise aasta sügisest kaardistama Eesti metsades vääriselupaiku, plaanides laialdase inventuuri käigus üles leida ja registreerida mitu tuhat hektarit vääriselupaiku üle Eesti, esimeste kuudega kaardistati riigimetsas ligi 300 ha kõrge loodusväärtusega alasid.

Vääriselupaigad (VEP) on keskmiselt mõne hektari suurused veel säilinud vanade loodusmetsade tükid, mis on koduks mitmetele haruldastele või ohustatud liikidele – sestap vajavad need alad kaitset. Eestis inventeeriti viimati VEP-e süstemaatiliselt aastatel 1999-2002. Asjatundjate hinnangul leiti toonase inventuuri käigus vaid kuni 50% olemasolevatest VEPidest, kuid ülejäänud jäid registreerimata ning vahepeal toimunud raietest puutumata alad on seni veel kaitseta. Riigimaadel on keskkonnaregistrisse kantud vääriselupaigad lähtuvalt keskkonnaministri määrusest ja FSC sertifikaadi põhimõtetest automaatselt kaitstud. (Eesti Loodusuurijate Selts, 12.12.2018) ning SIIN

Vääriselupaiga hindamisel lähtuti 2006. aastal täiendatud “Metsade vääriselupaikade inventeerimise metoodikast”,mis on valminud koostöös Eesti ja Rootsi teadlaste ja ekspertidega, kus märgitakse, et “sõltuvalt metsa arengukäigust ja muudest teguritest esinevad eriti kõrged elustiku mitmekesisuse näitajad nn. vääriselupaikades. Nad moodustavad vaid väikese osa metsamaa pinnast, sisaldavad aga põhilise osa haruldastest või ohustatud liikidest. Nende alade asukohtade teadmine võimaldab elustiku mitmekesisust efektiivselt kaitsta”.

Poolsaarel registreeriti vääriselupaigad Lohusalu teest nii lõuna kui põhjapool.

PhD Anneli Palo kirjeldab oma, poolsaare munitsipaalmetsade loodusväärtuslikkust käsitlevas eksperthinnangus: “Tänapäeval me teame, et jämedad vanad puud ning ka nende kõdunevad tüved pakuvad tuhandetele erinevatele liikidele (samblikud, mardikad, puiduseened jmt) elupaiku, need liigid ei saa „korda tehtud“ metsades elada, see on samasugune kõrb nagu niit või lageraielank. Samuti pakuvad põõsagrupid ja lehtpuud ning kuused mitmekesisele linnustikule toitu ning varje-ja pesitsuspaiku, mistõttu neid ei peaks hoolduse käigus täielikult eemaldama” ning “Lohusalu rannikumetsad kuuluvad siiani ühtsesse metsamassiivi ja kogu asustus võiks jääda ka edaspidi hõredaks ning loodusega kokku sulanduvaks, sel juhul säilivad siinsete nõmmede ja luitemetsade loodusväärtused veel pikka aega”. 

Ekspert soovitab “moodustada Lohusalu munitsipaalmaadel asuvale metsaalale kohaliku tasandi kaitseala ning kehtestada vastav kaitse-eeskiri. Sel juhul on võimalik paremini korraldada ka puistute hooldust, kuivõrd rakenduks liikide ja koosluste kaitseks ette nähtud kujundusraie klausel. Alale ei sobi praeguse Metsaseaduse alusel ette nähtud uuendus- ja hooldusraied.”

Vääriselupaigad on Keskkonnaameti kontrolli läbinud ning kantud metsaregistrisse ning maa-ameti kaartidele. Hetkel on kaitse-eeskiri kohaliku kaitse alla võtmine töös Lääne-Harju Vallavalitsuses.