18. detsembril oli Lohusalu Poolsaare Loodusseltsil au olla kutsutud Riigikogusse EMA metsanduse aastakonverentsile, kus meile anti üle tunnustus “Lohusalu poolsaare rannamännikute kaitsmisel ning innustava eeskuju eest teistele kohalikele kogukondadele oma kodukeskkonna hoidmisel ja kaitsel ning kustumatu pannuse eest Eesti kodanikuühiskonna arengusse.”

Lisaks tänukirjale sai Selts kingituseks raamatud Eesti Metsad (Anneli Palo, 2016) ning Eesti looduse kannatuste aastad (Valdur Mikita, 2018).

Seltsi liikmed saavad antud raamatuid lugemiseks laenutada. Laenutamiseks palume saada sõnum tere@lohusaluloodus.ee

Teeme siinkohal mõned väljavõtted Valdur Mikita raamatust, mis Seltsi liikmeid võiksid kõnetada:

Eesti omapära on siiani olnud selles, et siin pole toimunud inimese ja looduse suhtes mastaapset kultuurikatkestust nagu paljudes teistes maades. Vanaema juures maal toimunud õuesõppe ja etnobotaanika kursus, pärimuslikes koriluspaikades seenel- ja marjulkäimine on olnud loomulik osa eesti kultuurist. Eesti on ikka meenutanud üht mõnusa ja metsiku moega vääriselupaika. (10)

Tänapäevaste matkaradade ja discgolfist täksitud salude kõrvale oleks meil hädasti tarvis metsa ka Arvo Pärdi ja Kaika nõia jaoks. (10)

Foto: Tiit Hunt

Hajaasustuse embuses sündinud vaimukultuuri jäljed iseloomustavad meie kultuuri tänini .(25)

Eesti loominguline vaim vajab elurikkust ja rikkaid elusülemeid, see väestab nii teadust, kirjandust kui muusikat. Rohelise maailma puudutus viljastab eesti rahva intellekti. Lisaks on tänapäeva eesti kultuuril iseloomulik tendents moodustada metsamaastikuga kultuurilisi hübriide, olgu need siis lõputud suvelavastused, Suure-Jaani rabakontserdid või siis metsaraamatukogu meenutavad miniatuursed arhitektuuripärlid.Eestis läheb kõik metsa, st pole olemas kultuurivormi, mida ei saaks üheskoos suure kisa ja käraga metsa tassida. (25)

Üksikisiku tasandil oleme omaks võtnud metsarahvamüüdi, riigi tasandil kultiveerime metsiku ja puutumatu looduse müüti. Mets ja raba on vaat et ühed kõige olulisemad Eesti riigi märgid. Eesti riik tutvustab ja turundab ennast metsiku ja puutumatu looduse kaudu, samas on Eestis valusalt tuntav siseriiklik ökokolonialism, mis väljendub kahes dramaatilises nähtuses: läbi aegade kõige suuremas elusvara hävingus ja kõige kiiremas maastike muutuses Eesti ajaloos. (26)

Palivere hiiekünnapuu. Foto: Merilin Kaustel-Lehemets

Kuna Eesti koloniaalkultuuris tavapärane migratsioonipump ei töötanud, jäid targemad inimesed maale alles. Võib-olla just kõrge IQ ja hajaasustuse omavahelise seose tõttu on meil nii palju looduse ja maastiku mõtestajaid. Võimalik, et just samale fenomenile on Skandinaavia ja Põhjamaad sünnitanud aja jooksul omajagu suurepärast loodusfilosoofiat. Intelligentne inimene paneb ikka tähele oma koduümbrust ning seetõttu on meil nõnna palju saunataguse tiigi mõtestajaid. (24)

Enam kui kindel on aga see, et mets on nii otseselt kui kaudselt tugevasti mõjutanud tänapäeva eesti kirjandust, kunsti, muusikat ja paljuseid teisi kultuurivaldkondi.(23)

Enno Allik, Rannamännid, õli (2006)

Eesti mets on mõneti erakordne mudel, kahe erineva ideoloogia võitluse tannermaa. Sellest lahingust võib sõltuda üpris suurte asjade saatus. Need kaks ideoloogiat, elurikkust hoidev ja majanduskasvu kummardav mõteviis saavad kokku Eesti metsas. Seetõttu on suur metsasõda kahtlemata kõige parem asi, mis Eestis viimase viie tuhande aasta jooksul on juhtunud. (11)

Maastike mastaapne muutumine, maaelu häving ning pärimusliku haridussüsteemi kokkuvarisemine tabas meid korraga. Äkki polnud enam metsa, kuhu minna, polnud maavanaema, kelle juurde sõita. Suhe loodusega, mis oli varem isiklik ja intiimne, muutus teistsuguseks. Kaela sadas ränk looduskatkestus, mida nüüd rahvana sügavalt üle elame. (12)

Foto: Tiit Leito

Kui inimkonda ähvardab lähema 100 aasta jooksul mingi katastroof, siis pärineb see kõige suurema tõenäosusega looduse hävitamisest. (13)

Väetiste ja pestitsiidide üha suurenevatest kogustest ning mesilaste käekäigust võib aimata, et viimaks on järg jõudnud Eesti muldade kätte. Kui muld kurnatakse välja, läheb maa tervis korrast ära. (15)

Üpris kurb on vaadata seda maad, mida igatsesid taga meie esivanemad. Maad, mis elu hinnaga vabadussõjas kätte võideldud ja viimaks ikka klaashelmeste eest maha parseldatud. (15)

Riik soovib ellu viia euroopalikku metsanduspoliitikat, neljast metsa funktsioonist on jõuliselt esile tõstetud kaks – metsa majanduslik ja sotsiaalne (peamiselt puhkamisega seotud) funktsioon. Metsa ökoloogiline ning kultuuriline funktsioon on seevastu marginaalsed ning üksnes segavad kahe eelnimetatud funktsiooni realiseerumist. (19)

Foto: Marko Vainu

Kõigele vaatamata kehastab Eesti ikka veel mingil moel neitsilikku ja puutumatut ürg-Euroopat: vähe inimesi, jääaja-järgsed rabasilmad ja jää poolt vormitud maastikud. Metsik lauskmaa on Euroopas muutunud suureks harulduseks, puutumatut loodust on alles veel siin-seal mägedes, ent mitte lauskmaal. (28)

Maastike hulgas on raba kindlasti punase raamatu liik. /../ kõige olulisem on ugrilase jaoks intiimne side metsiku ja inimtühja maastikuga, kus elu kulgeb omasoodu /…/ See on igatsus, mida võiks nimetada maastiku kodustamiseks. See on paik, kuhu läheb hing sisse, kellest saab inimese kaaslane pikkadeks aastateks kuni surmani. (28)

Kultuure, kus inimese hingeseisundid on seotud maastikuga, jääb aina vähemaks. Kuid just sellest nähtamatust seosest sõltub suuresti maailma looduse käekäik. (28)

Vähe rahvast, metsik loodus, ja rikkad elusülemid võimaldavad elustiili, mida paljud loomeinimesed väga hindavad. Eesti sooservadel uitamine on ikka midagi hoopis muud kui kulgeda kusagil Euroopas mööda ontlikke ja tsiviliseeritud matkaradu.

Prantsuse kirjanik Richard Millet kirjeldab Abrukat kui vaikusest kumisevat paradiisisaart Euroopa serval, mille kõige suurem ime väljendub selles, et see on ikka veel olemas.  /../

kaheksakümnendate aastate lõpuks oli suur osa Eesti loodusest oma vanade loodusmetsadega üks Euroopa suuri loodusimesid. Seeasemel, et neid hoida, hakati siinseid maastikke kiiresti rahaks müntima ja see ime pages aplate puitlaevade kõhus tuhatnelja mere taha./…/ (29)

Foto: Anneli Palo

Eestis on palju rohelise psühhikaga inimesi, kelle jaoks on metsal kognitiivne väärtus, olgu see viimane loomingulist või intellektuaalset laadi.(29)

Kui palju eesti kirjandust, muusikat ja teadust on aegade vältel sündinud sellistes mõtlusmetsades! Teadlaste ja loomeinimeste suvekodudel on sageli ka teaduse või kultuuri tippkeskuse funktsioon. (30)

Mõnel inimesel kujuneb juba varases lapsepõlves kummaline seos loodusmaastike ja hingeseisundite vahel, teisel ei teki sellist sümbioosi kunagi.(34)

Foto: Tiit Hunt

Kuidas muidu seletada kummalist seost, et haiged, kes näevad aknast suuri puid, paranevad teistest kiiremini. Meie keha mäletab midagi, mida me ise võib-olla juba unustanud oleme. (39) /…/ sest kontakt loodusega on osa meie rahva vaimsest tervisest.

Kui looduslikud pühapaigad, kalmistud ja koduõu on veel kuidagiviisi kaitstud, siis kodumets on üks kõige rängemini kannatanud eestlaste identiteediga seotud maastikutüüpe. (54)

Eestis on vähe inimesi, kelle kodumetsad poleks laastatud. See on löönud paljude hinge sügava haava. (55)

Kodumets oma rikkaliku pere- ja kohapärimusega on eesti kultuuris aegade vältel kujunenud paikkondliku mälu ja identitediloome epitsentriks. Sellel põhineb ka maakodu märgiline tähendus eesti kultuuris.

Võib öelda, et kodumets on reservuaar, mis on alal hoidnud mitmed arhailised metsa funktsioonid – nii skaraalse, teraapilise kui pärismusliku. See on kultuuriliselt kõige enam laetud metsatüüp Eestis. Üksikisiku, perekonna või suguvõsa seisukohalt on kodumets tihti kõige olulisem pärandkultuuri objekt üldse. (55)

Foto: Tiit Hunt

Oleme uhke rahvas, kes võitleb ikka veel oma maa pärast. (58)

Seepärast on mets säilitaud eesti kultuuris pühakoja funktsiooni ja eestlase jaoks on mets ikka veel sakraalse tähendusega. (61)

/…/ kohapärimus on meie pühakiri. Seetõttu kogetakse maastike ümberkujundamist teatud kandi pealt hoopis vägivaldse usupuhastusena. (64)

Mida saame täna teha Eesti looduse heaks? Minu meelest on siin üks lihtne mõte, mida ei tohiks lasta unustusse vajuda – luua intiimne side maastikuga. Sellest vormub looduslik katedraal, mis kingib meile aastate pärast vankumatu sisemise aukoodeksi. /…/ See on võimas relv kujundamaks ümber ajale jalgu jäänud ideoloogiaid. Mida haruldasem nähtus, seda olulisem on tema tähendus inimese jaoks. Seetõttu on soome-ugri aukoodeks maaimamõõtu kultuurivara. (96)

Võimalik, et alles tulevikus hakkame vähehaaval taipama, millist rolli mängis ajaloos Eesti mets. (110)

Foto: Arne Ader

Kui hoolid – Sinu hääl on kulla hinnaga. Eesti Metsa Abiks algatatud petitsioon lageraiete vastu: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/40bed752-854e-4cab-9cf0-e055480d4a45